Nähtamatud reeglid
Virve Liis Rosenberg, 24.01.2019
​
On tuntud tõsiasi, et me oleme pärit oma lapsepõlvest ja laps me sees ei kao ka siis, kui saame täiskasvanuks. Lapsepõlves me avastame maailma ja õpime eluks vajalikke oskusi. Oskuste  omandamine on märgatav lapse käitumises, seda on põhjalikult uuritud ja selle põhjal tehtud järeldusi laste mõtlemise kohta. (Väga toredasti kirjutatakse sellest raamatus "Kuidas beebid mõtlevad", Alison Gopnik jt, 2003).

Keerulisem on teada saada, milliseid järeldusi elu kohta teeb inimene, kui ta on noor. Järeldused on aluseks reeglitele, mis hilisemas elus teevad meist need, kes me oleme. See on üks põhjustest, miks mõnest inimesest saab täiuslikkuse kehastus, teisest eluheidik ja kolmandast mõni vahepealne variant issanda loomaaja kirjul skaalal.

Elureegleid ehk baas-uskumusi elu kohta on kindlasti vaja, sest nad aitavad kohanduda ja erinevates situatsioonides edukalt toime tulla - lisaks vanemate, õpetajate jt autoriteetide loodud programmidele. Lapsena omaks võetud uskumused muutuvad filtriks, mille läbi inimene näeb ja mõistab elu enda ümber. Probleem on selles, et neid reegleid on raske muuta, sest need salvestuvad alateadvusesse. Seetõttu võib mõni neist hiljem elus lausa takistuseks saada.

Näiteks jälgib väike tüdruk, kuidas ema ja isa vaidlevad, kuidas ema nutma puhkeb ja isa toast lahkub. Tema südant täidab kaastunne ema vastu, kuid ta paneb tähele, et ema nutt ei avaldanud isale mõju. Miks siis isa muidu minema läks ja ema ei lohutanud? Kui sama kordub, hakkab lapsele tunduma, et nutma puhkemine pole hea taktika. Ta mõtleb, et ema võiks olla tarmukam, siis isa ei läheks ära ja vanemad saaks paremini läbi. Ta teeb oma mõtteis otsustuse, et kui ta ükskord suureks kasvab, siis ta on tugev ja ei nuta, et olla võrdne partner oma tulevastes suhetes.

Esmapilgul tundub igati mõistlik reegel, kuid siin on peidus ka tulevaste probleemide alged. Lapsena tehtud reegel kipub olema paindumatu ja muutumatu, kuigi olukorrad nõuavad paindlikkust. Näiteks reegel: "Mina olen ALATI tugev! Mina ei nuta MITTE KUNAGI!" seab liiga ranged piirid elumängus kaasa löömiseks, sest ei lase naisel väljendada oma tegelikke tundeid.

Mis juhtub, kui me surume oma tunded alla? Tunne on reaalne füüsiline energia kehas ja selle allasurumine nõuab palju jõudu. Alla surutud energia ei muutu olematuks, see koguneb ja otsib väljapääsu. Kui väljapääsu tunnete väljendamise kaudu ei ole, siis leiab keha teise võimaluse - ta jääb haigeks. Haige olemine on meie ühiskonnas aktsepteeritud ja see on üks põhjus miks on nii palju haigeid inimesi.

Võib ka juhtuda, et ühel hetkel tunded murravad tammi tagant välja. Kuigi see võib olla hingeliselt raske, annab see võimaluse hakata märkama oma elu juhtivat mustrit ning luua uusi reegleid, mis on leebemad enda vastu ja lasevad olla paremas kontaktis oma tõeliste tunnete ja olemusega.

Kas meie elureeglid on piisavalt paindlikud? Kas me rakendame neid õigel hetkel ja õiges kohas? Elureeglite otstarve on kindlasti positiivne ja edasiviiv - õppida oma vanemate vigadest ning luua endale parem ja edukam elu. See on progressi võti, sest iga põlvkond püüab elada järjest paremini ja harmoonilisemalt. Olles teadlik oma elureeglitest, saame me nende mõjusid märgata enne, kui nad takistuseks muutuvad. Siis saame olla parajalt paindlikud nende rakendamisel, et olla tugev või olla nõrk just nii nagu me tegelikult tunneme. See annab siirust ja avatust ning vabastab jõu loovaks eluks. 
​
Avaldatud: https://naistekas.delfi.ee/tervis/vaimnetervis/psuhholoog-motiskleb-kas-meie-elureeglid-on-piisavalt-paindlikud-kas-me-rakendame-neid-oigel-hetkel-ja-oiges-kohas?id=85104389&com=1

Miks meil on vahel vaja olla negatiivne
​Susan David, 18.08.2019
Miks meil on vaja olla kontaktis oma halbade tunnetega? Kõlab vastuoluliselt, kuid oma negatiivsete tunnete aktsepteerimine võib meid muuta rõõmsamaks pikemas plaanis, räägib Lõuna-Aafrikast pärit psühholoog Susan David oma TED Women kõnes. Teen lühikese kokkuvõtte:

Küllap on sullegi öeldud: “Ära kurvasta!“ või “Küll homme on parem” heatahtlike pereliikmete või sõprade poolt. Sellepärast, et neile tundub, et sa oled kurb, vihane, ärritunud, stressis või misiganes seisundis välja arvatud õnnelik. Kuigi sel hetkel sa tahaksid saata nad pikalt, sa ei tee seda, sest tunded ju …

Järgmisel korral võid end vabaks lasta (palun ole siiski viisakas). Positiivne olemine on saanud uueks nn moraalse korralikkuse normiks, ütleb psühholoog Susan David, Harvard’i Ülikooli õppejõud,  Institute of Coaching asutaja ja kaasdirektor, raamatu Emotional Agility autor.
​
Raskete tunnete allasurumine ei ole tervislik ega kasulik, ütleb David. Kui me nii teeme, siis kannatab meie võime suhelda maailmaga nii nagu see on, mitte nii nagu me tahame seda näha. See on seotud väiksema paindlikkuse ja heaolutundega ning suurema depressiooni ja ärevuse tasemega. See mõjutab ka meie suhteid ja võimet eesmärke saavutada.

Mida me siis selle asemel peaksime tegema?
Selle asemel, et suruda oma tundeid alla ja pingutada rõõmsat nägu tehes, on tähtis keeruline emotsioon ära tunda ja anda talle nimi, ütleb David. Väga sageli inimesed kasutavad lihtsaid must-valgeid nimetusi, kui nad oma tunnetest räägivad. ‘Mul on stress’ on kõige sagedasem ütlus. Ometigi on seal tohutu vahe, kui sa oled tõelises ülekoormus-stressis või stressis, sest miski valmistas sulle pettumuse või stressis, sest sa tead, et su töö pole sobiv või oled kehvas suhtes. Kui me nimetame oma tundeid täpsemalt, hakkame me mõistma oma tunnete põhjusi ja see aktiveerib meis suurema valmisoleku. Me suudame seada eesmärke ja teha elus muutusi.

Teiseks, kui sa oled oma emotsiooni ära tundnud, siis märka seda leebelt ja kaastundega, soovitab David. Sageli me arvame, et kaastunne tähendab nõrkust, laiskust või endale valetamist. Tegelikult laseb kaastunne luua sul enda sees turvalise ruumi, milles sa saad endale lubada rohkem riskeerida. Sa saad uurida ja avastada maailma. Sa oled tõhusam, sest sa tead, et kui ka vahel asjad ei suju, sa meeldid endale ikkagi ja sa oled ikka enda vastu hea. Seepärast on kaastunne seotud suurema efektiivsuse ja tõhususega.

Lõpuks, püüa märgata oma lugu nii nagu see on. Loo ruumi enda ja oma tunnete vahele olles vaatleja ja nimetades oma kogemuse kõiki tahke. Selle asemel, et öelda lihtsalt: „Ma olen kurb“ soovitab David öelda: „Ma märkan, et ma tunnen end kurvana. Ma märkan, et tunnen end reedetuna. Ma märkan soovi ruumist lahkuda.“ Tänu sellele saad sa oma teisi osi nagu väärtused ja kavatsused tuua rohkem esile.“ Niiviisi talitades on ohjad rohkem su enda käes, mitte su emotsioonide juhtida. Ei ole tähtis kas sul on negatiivseid mõtteid ja tundeid, vaid kas nad võtavad sind õnge – kas nad hakkavad juhtima su käitumist ja suhteid.

Siit saab kuulata Susan David’i TEDWomen kõnet
​