Mõtlemisest
Loogiline mõtlemine on vahend - tööriist, mida tuleb kasutada õigesti ja õiges kohas. Mõtlemine on evolutsiooniliselt noor nähtus, mis ei suuda haarata kogu olemise avarust. Kui loobuda püüdest kõike mõistusega tajuda, avaneb laiem horisont.
Mõistus ei ole meile kuigivõrd abiks suurtes eksistentsiaalsetes küsimustes. Kui mõtlemine aitaks meil elulisi probleeme lahendada, siis ei oleks meil enam ammu mingeid probleeme. Kuid mõistus on väga hea abiline praktilistes küsimustes ja ülesannete lahendamisel, näit kuidas midagi ehitada, luua ja rajada jm.
Meid treenitakse ja suunatakse mõtlema maast madalast peale. Täiskasvanuna on meil mõtlemise „sõltuvus“- me ei oska olla mõtlemata, me naudime oma mõtteid ja tähtsustame neid üle.
Mõtlemisel on 4 astet:
Tavamõtlemine on assotsiatiivne, see hüppab ringi nagu pärdik mööda mõtteseoseid
Mõtisklemine e. kontemplatsioon: ühele teemale suunatud mõtlemine
Keskendumine e. kontsentratsioon: sihipärane, tähelepanu on liikumatult ühes punktis
Meditatsioon: mitte mõtlemine, mõttetühjus, „no mind“
Mõtetel on energia
Mõtetel on energia, sest nad on seotud meie tunnetega ja selle kaudu füüsilise kehaga ja füüsilise maailmaga meie ümber. Tõestuseks Masaru Emoto katsed riisiga ja külmutatud veemolekulidega sõnade ja mõtete mõjujõust mateeria üle.
Kuna inimkeha koosneb vähemalt 70% veest, siis võime kujutleda, mida sõnade, mõtete ja emotsioonide energia meie kehadega teeb, kui meil pole teadvelolekut. Pidevalt korduvad mõtted võivad teha õnnelikuks või õnnetuks ning tekitada haigusi, õnnetusi ja traumasid.
Mõtted on harva olevikus „siin ja praegu“ - nad on kas minevikus või tulevikus. Kuid elu toimub praegu, me ei saa elada minevikus ega tulevikus. Elu toimub ainult praeguses hetkes ja meie kehad on alati siin ja praegu.
Mõtted jutustavad meile „lugusid“ meist endist vaadatuna läbi ego filtri. Mõtlemine ei anna meid vabaks, sest see suudab meid „ära rääkida“ – me loome lugusid ja petame ennast nendega. Tasub vaid küsida endalt: „Who am I without my story? - Kes ma olen ilma oma loota?“ ja vaadata, mis jääb järele.
Kujutletud lood iseenda kohta näitavad meid sageli ohvrina, põhjustades meile valu ja kannatusi. Näiteks Eckhart Tolle valgustumise lugu tema sügava kriisi hetkest, kui ta meeleheites ütles endale: „I can’t live with myself any more! - Ma ei suuda enam elada iseendaga! “. Järgmisel hetkel tabas ta selles lauses peituvat vastuolu loogikas ning küsis endalt: „Who is this I? Who is this myself? - Kes on see mina? Kes on see ise?“ Selle mõttekäigu kaudu vabanes ta oma piiravaist ja kannatusi põhjustanud mõtteahelaist ning kogu tema enesetaju muutus. Tänu sellele kogemusele on Tollest kujunenud valgustunud õpetaja, kellena maailm teda tänapäeval tunneb.
Sarnase taipamise ja selguseni jõudmise tee läbis ka teine kaasaegne valgustunud õpetaja Byron Katie, kes töötas välja lihtsa 4 küsimusest koosneva meetodi "The Work", millega saab muuta oma kinnistunud mõttemalle, loobuda võitlemisest sellega mis on ja jõuda aktsepteerimise ja lubamiseni. (Byron Katie, Loving What Is. 2002)
Mõtlemist on raske või peaaegu võimatu peatada tahtega. Mõtlemine ei lõpe, kui ütleme endale: „Ära mõtle!“ Selleks on vaja tehnikaid, mille abil oma mõistuse/meele tööd vaigistada. Mediteerimise tehnikad on just selleks loodud.
Mediteerimistehnikad
Neid on väga palju. On aastatuhandeid vanu tehnikaid, mis on pärit Buddha eelsest ajast ja Buddhalt endalt ning lõpetades tehnikatega kaasaegsetele rahututele, stressis ja naudinguid ihalevatele lääne kultuuri inimestele, kellel vipassana vaikuses istumine on raske. Just selleks puhuks lõi oma aktiivsed meditatsioonid Osho. Need aitavad meditatsiooni vaikusesse jõuda ning Eestis saab neid tehnikaid õppida Eesti Meditatsioonikoolis.
Vastuolulise kuulsusega India guru ja aktiivsete meditatsioonide looja Osho ütles: "Teadvus ei saa kehale vastu töötada. Teie teadvus elutseb teie kehas ja sellepärast ei saa neid kahte vaadata kui teineteise vaenlasi. Nad toetavad teineteist igal võimalikul moel."
Valgustunud India joogi Nisargadatta Maharaj (1897-1981) rääkis oma õpilastele nii: "Tegelikult on maailmakõiksus olemas vaid meele vaatenurgast. Tegelikult on kogu maailmakõiksus olemas vaid teadvuses. Puhas olemine tekitab teadvuse, maailm ilmub ja kaob teadvuses. Kõik, mis on, on mina, kõik, mis on, on minu. Kõik enne algust, kõik pärast lõppu: ma olen. Kõik on olemas minus, „mina olen“-tundes, mille valgus särab igas elavas olendis. Ka olematusest ei saa mõelda ilma minuta. Et midagi toimuks, on vaja mind seda tunnistama." (Nisargadatta Maharaj, Sinu ärkvelolek on uni)
Sama raamatu eessõnas räägib E. Arro sama mõtte lahti nii:
"Kuna me näeme ümbritsevat läbi piiratud 5 meele, siis tundub, et kõik meie ümber on olemasolev, tõeline. Arenenud teadvusega inimene hakkab kogema kõikide olendite ühist teadvust ehk jumalat ja mõistab, et enda isiklik teadvus on lahutamatu teiste olendite teadvusest. Lõpuks kogeb ta teadvuse tühjust, olemusetust ja vabaneb täielikult selle piiratusest. Valgustunu on ületanud kõik, mõistnud aine-teadvuse, maailma-jumala samasust ja tühjust ning vabanenud sellest kahesusest /…/ saavutades sõltumatuse välistest oludest, omaenda mõtetest ja kehast. Pole aega, kohta ega inimest. Pole midagi saavutada ega millestki loobuda. Tõde tuleb otsida enda seest, mitte väljastpoolt. Tuleb mõista iseennast, oma tõelist loomust, jumalikku valgust, ning vabaneda oma meele ja keha vanglast. Kõik, mis on kogetav, on võlts, meelepete. Sest kogeb ainult meel, mida pole tegelikult olemas. Kõik, mida näeme, on me endi poolt loodud meelepete. Ei või samastada ennast oma nime ja kujuga, oma väljamõeldisega iseendast, ning tegudega, mida teeb keha, aga mitte tõeline olemus. Vabanemisele viib täielik armastus, rahu ja vaikus, kus kaob nimi, aeg ja koht, rahutus, mure ja hingevalu, vanadus ja surm." (Nisargadatta Maharaj, Sinu ärkvelolek on uni)
MEDITATSIOON JÕUAB LÄÄNEMAADESSE
Meditatsiooni vastu hakati Läänes huvi tundma juba 1830ndatel aastatel, kui tehti Aasia vaimsete tekstide esimesed ingliskeelsed tõlked. Kuid puudusid juhtnöörid, kuidas nendes tekstides kirjeldatud meetodeid kasutada.
Ligi sajand hiljem viis India guru Paramahansa Yogananda (1893-1952) esimesena jooga- ja meditatsiooniõpetuse Indiast Ameerika mandrile. (Paramahansa Yogananda, Joogi autobiograafia. 2012)
Tõsisem pühendumine algas alles 1970ndatel aastatel, kui reisivõimalused said laiemalt kättesaadavaks ja terve hulk lääne inimesi sõitis Aasiasse mediteerimist õppima ja sealt naastes asus seda õpetama. Sel ajal saabus läände ka idamaiseid õpetajaid.
Paralleelselt asuti mediteerimise mõju uurima ja avaldati esimesed teadusartiklid. Meditatsioonialaste teadusuuringute maht püsis üsna tagasihoidlikuna kuni 2000ndate aastateni, mil teema muutus hüppeliselt populaarseks ja uuringute arv hakkas kasvama iga aastaga. Praegu tehakse maailmas igal aastal rohkem kui tuhat teadusuuringut meditatsiooni kohta ja nende koguarv võib praguseks ajaks ületada 10 tuhande piiri.
Ühed pikemaajalised uurijad ja ka ise terve täiskasvanuea mediteerinud Daniel Goleman ja Richard Davidson on meditatsiooniuuringute ajaloost ja tulemustest avaldanud oma elutööd kokku võtva põneva raamatu „Mediteerimise teadus“, mis on ilmunud ka eesti keeles (2017). Selles raamatus tuuakse välja mediteerimise mõjud nii lühiaegse praktika, kui eluaegse pühendumise puhul ning võrreldakse erinevate mediteerimistehnikate mõju.
MEDITEERIMISE TEADUS
Järgnevalt teen lühikokkuvõtte Golemani ja Davidsoni raamatu „Mediteerimise teadus“ põhjal meditatsioonialaste teadusuuringute tulemustest 2017. aasta seisuga.
Tõuke uuringute alustamiseks sai Davidson 1970. a kohtumisel ühe pühendunud eluaegse mediteerijaga Aasias, kes „paistis suutvat vähimagi vaevata säilitada enda ümber õndsa, armastava välja, olles lakkamatult sundimatu.“ (lk 27). See meeleseisund paistis olema püsiv olemise viis ja hämmastas noort Ameerika psühholoogi, kes oli harjunud lääne inimestele omase masenduse, enesevihkamise, reaktiivsuse ja konkureerivusega. Sellest kogemusest kasvas välja eluaegne huvi idamaiste vaimsete praktikate vastu.
Goleman ja Davidson tutvusid sajandeid vanade mediteerijate käsiraamatutega. Dalai Laama toetusel ja koos tehniliste võimaluste arenguga oli neil erinevaid uurimisrühmi juhtides võimalus uurida Tiibeti kloostrite munki, kes olid meditatsioonis viibinud kümneid tuhandeid tunde ja olid tõelised mediteerimise maailmameistrid. Võrdluseks uurisid nad mõtlemist ja ajusid lääne inimestel, kellele õpetati meditatsioonitehnikaid ja kes tegid mediteerimise teel alles esimesi katsetusi. Ajal, mil biheiviorismil oli psühholoogias veel palju kõlajõudu, oli nende valitud uurimissuund väga novaatorlik.
Meditatsiooni kasulikkus
Aastakümneid kestnud uuringute tulemusena on nad tänapäevaks jõudnud järgnevate järeldusteni:
Empaatia ja enesekaastunne kasvab
Teadmiste kasv meditatsiooni kasulike mõjude kohta on aidanud ka lääne kultuuritaustaga inimestel hingeliselt ja emotsionaalselt kasvada. Näiteks võib tuua mõiste empaatia, mis ingliskeelsesse keeleruumi tekkis alles 20. saj alguses. Märksa hiljem selgus, et sõna empaatia tähistab läänes vaid teistele inimestele suunatud tundeid, selles puudub enesekohasus, mis on olemas Idamaades. Sellele juhtis tähelepanu Dalai Laama ja tänu sellele tekkis lääne mõttemaailma mõiste enesekaastunne. See on arusaamine, et ka ennast tuleb kohelda leebe sõbralikkusega. See on huvitav ja värske teadmine - killuke, mis aitab mõista inimkäitumist ja -mõtlemist ning näha veel üht aspekti meditatsioonipraktika kasulikkusest Läänemaades.
Empaatial on 3 tasandit:
Kognitiivne - mõistame, kuidas teine inimene mõtleb, näeme tema vaatenurgast.
Emotsionaalne- tunneme nagu teine inimene tunneb, nii nagu kogeks ise. Seetõttu pöörame pilgu kannatajalt ära, kui valu on liiga suur, ja hoiame eemale. See seletab, miks inimesed tänaval abivajajaist näiliselt ükskõikselt mööduvad.
Empaatiline hoolimine – kaastunne, mis algab sellest, et me ei pööra pilku ära kannatajalt, aktsepteerime ja tunneme armastust kannataja vastu. Seostub vanemliku armastusega, mis aitab olla lahke ja aidata abivajajaid.
OSHO AKTIIVSED MEDITATSIOONID
Golemani ja Davidsoni raamatust ei leia viiteid Osho aktiivsete meditatsioonide uurimise kohta. Põhjus võib olla selles, et need mehed pühendusid klassikaliste tuhandeid aastaid vanade meditatsioonitehnikate mõjude uurimisele. Osho tehnikad on suhteliselt uued ja loodud kaasaegsetele lääne tsivilisatsiooni taustaga inimestele, kellel on raske vaikselt istudes jõuda mõttevaikuseni. Osho aktiivsed meditatsioonid aitavad läänlastel vaikust saavutada ja valmistada oma keha ja meelt rahulikuks meditatsiooniks. Osho meditatsioonide praktika ja iidsed filosoofilised teadmised aitavad saada teadlikumaks oma egost, end mõista, näha ego töötamist ja temaga sõbraks saada. Samuti areneb praktiseerijas edasi vaatleja.
Nagu kenasti on öelnud üks budistlik munk: „Mu ego on suur nagu mägi, kuid enamasti on ta tihedasti pilvedega varjatud“. Ego on terve isiksuse alus. Meil pole mõtet oma egoga võidelda, ainult olla teadlik vaatleja ning lasta egol õitseda ja loomulikul viisil ära õitseda. Meditatsioon e. mindfulness on hea praktika armastava teadveloleku suurendamiseks endas.
Allikad:
• Byron Katie, Loving What Is: Four Questions That Can Change Your Life. 2002
• Eesti Meditatsioonikooli loengute materjalid, 2023
• Daniel Goleman, Richard J. Davidson, Mediteerimise teadus. 2018
• Nisargadatta Maharaj, Sinu ärkvelolek on uni. Buddhakirjastus
• Osho, Hingepalsam. 2010
• Osho, Meditatsioon hõivatud inimesele. 2015
• Paramahansa Yogananda, Autobiograafia. 2012
Mõistus ei ole meile kuigivõrd abiks suurtes eksistentsiaalsetes küsimustes. Kui mõtlemine aitaks meil elulisi probleeme lahendada, siis ei oleks meil enam ammu mingeid probleeme. Kuid mõistus on väga hea abiline praktilistes küsimustes ja ülesannete lahendamisel, näit kuidas midagi ehitada, luua ja rajada jm.
Meid treenitakse ja suunatakse mõtlema maast madalast peale. Täiskasvanuna on meil mõtlemise „sõltuvus“- me ei oska olla mõtlemata, me naudime oma mõtteid ja tähtsustame neid üle.
Mõtlemisel on 4 astet:
Tavamõtlemine on assotsiatiivne, see hüppab ringi nagu pärdik mööda mõtteseoseid
Mõtisklemine e. kontemplatsioon: ühele teemale suunatud mõtlemine
Keskendumine e. kontsentratsioon: sihipärane, tähelepanu on liikumatult ühes punktis
Meditatsioon: mitte mõtlemine, mõttetühjus, „no mind“
Mõtetel on energia
Mõtetel on energia, sest nad on seotud meie tunnetega ja selle kaudu füüsilise kehaga ja füüsilise maailmaga meie ümber. Tõestuseks Masaru Emoto katsed riisiga ja külmutatud veemolekulidega sõnade ja mõtete mõjujõust mateeria üle.
Kuna inimkeha koosneb vähemalt 70% veest, siis võime kujutleda, mida sõnade, mõtete ja emotsioonide energia meie kehadega teeb, kui meil pole teadvelolekut. Pidevalt korduvad mõtted võivad teha õnnelikuks või õnnetuks ning tekitada haigusi, õnnetusi ja traumasid.
Mõtted on harva olevikus „siin ja praegu“ - nad on kas minevikus või tulevikus. Kuid elu toimub praegu, me ei saa elada minevikus ega tulevikus. Elu toimub ainult praeguses hetkes ja meie kehad on alati siin ja praegu.
Mõtted jutustavad meile „lugusid“ meist endist vaadatuna läbi ego filtri. Mõtlemine ei anna meid vabaks, sest see suudab meid „ära rääkida“ – me loome lugusid ja petame ennast nendega. Tasub vaid küsida endalt: „Who am I without my story? - Kes ma olen ilma oma loota?“ ja vaadata, mis jääb järele.
Kujutletud lood iseenda kohta näitavad meid sageli ohvrina, põhjustades meile valu ja kannatusi. Näiteks Eckhart Tolle valgustumise lugu tema sügava kriisi hetkest, kui ta meeleheites ütles endale: „I can’t live with myself any more! - Ma ei suuda enam elada iseendaga! “. Järgmisel hetkel tabas ta selles lauses peituvat vastuolu loogikas ning küsis endalt: „Who is this I? Who is this myself? - Kes on see mina? Kes on see ise?“ Selle mõttekäigu kaudu vabanes ta oma piiravaist ja kannatusi põhjustanud mõtteahelaist ning kogu tema enesetaju muutus. Tänu sellele kogemusele on Tollest kujunenud valgustunud õpetaja, kellena maailm teda tänapäeval tunneb.
Sarnase taipamise ja selguseni jõudmise tee läbis ka teine kaasaegne valgustunud õpetaja Byron Katie, kes töötas välja lihtsa 4 küsimusest koosneva meetodi "The Work", millega saab muuta oma kinnistunud mõttemalle, loobuda võitlemisest sellega mis on ja jõuda aktsepteerimise ja lubamiseni. (Byron Katie, Loving What Is. 2002)
Mõtlemist on raske või peaaegu võimatu peatada tahtega. Mõtlemine ei lõpe, kui ütleme endale: „Ära mõtle!“ Selleks on vaja tehnikaid, mille abil oma mõistuse/meele tööd vaigistada. Mediteerimise tehnikad on just selleks loodud.
Mediteerimistehnikad
Neid on väga palju. On aastatuhandeid vanu tehnikaid, mis on pärit Buddha eelsest ajast ja Buddhalt endalt ning lõpetades tehnikatega kaasaegsetele rahututele, stressis ja naudinguid ihalevatele lääne kultuuri inimestele, kellel vipassana vaikuses istumine on raske. Just selleks puhuks lõi oma aktiivsed meditatsioonid Osho. Need aitavad meditatsiooni vaikusesse jõuda ning Eestis saab neid tehnikaid õppida Eesti Meditatsioonikoolis.
Vastuolulise kuulsusega India guru ja aktiivsete meditatsioonide looja Osho ütles: "Teadvus ei saa kehale vastu töötada. Teie teadvus elutseb teie kehas ja sellepärast ei saa neid kahte vaadata kui teineteise vaenlasi. Nad toetavad teineteist igal võimalikul moel."
Valgustunud India joogi Nisargadatta Maharaj (1897-1981) rääkis oma õpilastele nii: "Tegelikult on maailmakõiksus olemas vaid meele vaatenurgast. Tegelikult on kogu maailmakõiksus olemas vaid teadvuses. Puhas olemine tekitab teadvuse, maailm ilmub ja kaob teadvuses. Kõik, mis on, on mina, kõik, mis on, on minu. Kõik enne algust, kõik pärast lõppu: ma olen. Kõik on olemas minus, „mina olen“-tundes, mille valgus särab igas elavas olendis. Ka olematusest ei saa mõelda ilma minuta. Et midagi toimuks, on vaja mind seda tunnistama." (Nisargadatta Maharaj, Sinu ärkvelolek on uni)
Sama raamatu eessõnas räägib E. Arro sama mõtte lahti nii:
"Kuna me näeme ümbritsevat läbi piiratud 5 meele, siis tundub, et kõik meie ümber on olemasolev, tõeline. Arenenud teadvusega inimene hakkab kogema kõikide olendite ühist teadvust ehk jumalat ja mõistab, et enda isiklik teadvus on lahutamatu teiste olendite teadvusest. Lõpuks kogeb ta teadvuse tühjust, olemusetust ja vabaneb täielikult selle piiratusest. Valgustunu on ületanud kõik, mõistnud aine-teadvuse, maailma-jumala samasust ja tühjust ning vabanenud sellest kahesusest /…/ saavutades sõltumatuse välistest oludest, omaenda mõtetest ja kehast. Pole aega, kohta ega inimest. Pole midagi saavutada ega millestki loobuda. Tõde tuleb otsida enda seest, mitte väljastpoolt. Tuleb mõista iseennast, oma tõelist loomust, jumalikku valgust, ning vabaneda oma meele ja keha vanglast. Kõik, mis on kogetav, on võlts, meelepete. Sest kogeb ainult meel, mida pole tegelikult olemas. Kõik, mida näeme, on me endi poolt loodud meelepete. Ei või samastada ennast oma nime ja kujuga, oma väljamõeldisega iseendast, ning tegudega, mida teeb keha, aga mitte tõeline olemus. Vabanemisele viib täielik armastus, rahu ja vaikus, kus kaob nimi, aeg ja koht, rahutus, mure ja hingevalu, vanadus ja surm." (Nisargadatta Maharaj, Sinu ärkvelolek on uni)
MEDITATSIOON JÕUAB LÄÄNEMAADESSE
Meditatsiooni vastu hakati Läänes huvi tundma juba 1830ndatel aastatel, kui tehti Aasia vaimsete tekstide esimesed ingliskeelsed tõlked. Kuid puudusid juhtnöörid, kuidas nendes tekstides kirjeldatud meetodeid kasutada.
Ligi sajand hiljem viis India guru Paramahansa Yogananda (1893-1952) esimesena jooga- ja meditatsiooniõpetuse Indiast Ameerika mandrile. (Paramahansa Yogananda, Joogi autobiograafia. 2012)
Tõsisem pühendumine algas alles 1970ndatel aastatel, kui reisivõimalused said laiemalt kättesaadavaks ja terve hulk lääne inimesi sõitis Aasiasse mediteerimist õppima ja sealt naastes asus seda õpetama. Sel ajal saabus läände ka idamaiseid õpetajaid.
Paralleelselt asuti mediteerimise mõju uurima ja avaldati esimesed teadusartiklid. Meditatsioonialaste teadusuuringute maht püsis üsna tagasihoidlikuna kuni 2000ndate aastateni, mil teema muutus hüppeliselt populaarseks ja uuringute arv hakkas kasvama iga aastaga. Praegu tehakse maailmas igal aastal rohkem kui tuhat teadusuuringut meditatsiooni kohta ja nende koguarv võib praguseks ajaks ületada 10 tuhande piiri.
Ühed pikemaajalised uurijad ja ka ise terve täiskasvanuea mediteerinud Daniel Goleman ja Richard Davidson on meditatsiooniuuringute ajaloost ja tulemustest avaldanud oma elutööd kokku võtva põneva raamatu „Mediteerimise teadus“, mis on ilmunud ka eesti keeles (2017). Selles raamatus tuuakse välja mediteerimise mõjud nii lühiaegse praktika, kui eluaegse pühendumise puhul ning võrreldakse erinevate mediteerimistehnikate mõju.
MEDITEERIMISE TEADUS
Järgnevalt teen lühikokkuvõtte Golemani ja Davidsoni raamatu „Mediteerimise teadus“ põhjal meditatsioonialaste teadusuuringute tulemustest 2017. aasta seisuga.
Tõuke uuringute alustamiseks sai Davidson 1970. a kohtumisel ühe pühendunud eluaegse mediteerijaga Aasias, kes „paistis suutvat vähimagi vaevata säilitada enda ümber õndsa, armastava välja, olles lakkamatult sundimatu.“ (lk 27). See meeleseisund paistis olema püsiv olemise viis ja hämmastas noort Ameerika psühholoogi, kes oli harjunud lääne inimestele omase masenduse, enesevihkamise, reaktiivsuse ja konkureerivusega. Sellest kogemusest kasvas välja eluaegne huvi idamaiste vaimsete praktikate vastu.
Goleman ja Davidson tutvusid sajandeid vanade mediteerijate käsiraamatutega. Dalai Laama toetusel ja koos tehniliste võimaluste arenguga oli neil erinevaid uurimisrühmi juhtides võimalus uurida Tiibeti kloostrite munki, kes olid meditatsioonis viibinud kümneid tuhandeid tunde ja olid tõelised mediteerimise maailmameistrid. Võrdluseks uurisid nad mõtlemist ja ajusid lääne inimestel, kellele õpetati meditatsioonitehnikaid ja kes tegid mediteerimise teel alles esimesi katsetusi. Ajal, mil biheiviorismil oli psühholoogias veel palju kõlajõudu, oli nende valitud uurimissuund väga novaatorlik.
Meditatsiooni kasulikkus
Aastakümneid kestnud uuringute tulemusena on nad tänapäevaks jõudnud järgnevate järeldusteni:
- Pikaajaline mediteerimine ja teadveloleku treening toob endaga kaasa püsivaid psüühiliste omaduste muutusi positiivsuse suunas.
- Psüühiliste omaduste muutused on seotud muutustega mediteerija ajus.
- Muutused on seda märgatavamad ja püsivamad, mida rohkem aega inimene elu jooksul meditatsioonile on pühendanud.
- Meditatsioonist on abi ka lühiaegsetel mediteerijatel, kuid siis ei jää omadused püsima.
- Igapäevane mediteerimine on seotud stressireaktsiooni vähenemisega. Meditatsioon suudab rahustada meie aju ohuradarit, mandeltuuma, juba 30-tunnise teadvelolekutreeningu järel, aktiivsus võib väheneda isegi kuini 50%, psüühiline reaktiivsus väheneb.
- Kogenud mediteerijad suudavad taluda suuremat valu, reageerivad valule vähem.
- Pikaajaline mediteerimine toob kaasa empaatia ja kaastunde kasvu ning suurema valmisoleku tegutseda teiste inimeste abistamiseks (eriti kaastunde-meditatsiooni praktiseerijate puhul).
- Kaastunde-meditatsioon suurendab empaatilist käitumist ja abivalmidust üsna kiiresti, juba 8 harjutustunni järel.
- Mida kauem harjutada, seda tugevamini kalduvad aju ja käitumine kaastunde poole.
- Kaastundemeditatsioon aitab saavutada tihedama sideme kehaga, eriti südamega, viidates seotusele emotsioonidega.
- Mediteerimine treenib tähelepanu ja tähelepanu reguleerimise võime paraneb isegi lühiajalise harjutamise puhul.
- Tähelepanu säilitamise võime on märgatav isegi 5 kuud pärast 3-kuist retriiti, meele uitamine oli väiksem.
- Aju vaikerežiimi võrgustike aktiivsus, mida tajume oma „minana“, taandub teadveloleku ja heasoovlikkuse meditatsiooni ajal. Kauaaegse mediteerimise puhul saab sellest püsiv omadus, enesekesksete mõtete ja tunnete mõju väheneb.
- Mediteerija aju mitmed piirkonnad on suurenenud.
- Aju vananemine aeglustub.
- Meditatsioon ei ravi haigusi, kuid võib vähendada haiguse all kannatamisega seotud emotsionaalset komponenti.
- Isegi vaid 3-päevane teadvelolekutreening vähendab lühikeseks ajaks põletikutsütokiinide hulka kehas.
- Kogenud mediteerijatel vähendas 1-päevane intensiivne teadvelolekutreeningu põletikuga seotud geenide aktiivsust.
- Mediteerimine on andnud paljulubavaid tulemusi depressiooni ja ärevuse leevendamisel, mõju on võrreldav ravimite toimele, kuid puuduvad kõrvalnähud.
- Heasoovlikkuse meditatsioon võib aidata leevendada PTSH nähte.
- Meditatsiooni ja kognitiivteraapia ühendamine on andnud häid tulemusi psüühika ravimeetodina.
- Tiibeti mungad, kelle eluaegne mediteerimiskogemus võib ulatuda 10 tuhandete tundideni (ühel mungal isegi 62 000 tundi), saavutavad meisterlikkuse, mille puhul aju on pidevas meditatiivses seisundis ööpäevaringselt. Nende teadvuseseisundi kõikehõlmavat avarust on tavainimesel raske kujutleda.
- Meditatsiooniga kaasnevate omaduste areng sõltub meditatsioonitüübist, mida kasutatakse.
- Pikaajalise meditatsiooni tulemusena paraneb tähelepanu, keskendumise säilitamiseks ei tule peaaegu üldse vaeva näha.
Empaatia ja enesekaastunne kasvab
Teadmiste kasv meditatsiooni kasulike mõjude kohta on aidanud ka lääne kultuuritaustaga inimestel hingeliselt ja emotsionaalselt kasvada. Näiteks võib tuua mõiste empaatia, mis ingliskeelsesse keeleruumi tekkis alles 20. saj alguses. Märksa hiljem selgus, et sõna empaatia tähistab läänes vaid teistele inimestele suunatud tundeid, selles puudub enesekohasus, mis on olemas Idamaades. Sellele juhtis tähelepanu Dalai Laama ja tänu sellele tekkis lääne mõttemaailma mõiste enesekaastunne. See on arusaamine, et ka ennast tuleb kohelda leebe sõbralikkusega. See on huvitav ja värske teadmine - killuke, mis aitab mõista inimkäitumist ja -mõtlemist ning näha veel üht aspekti meditatsioonipraktika kasulikkusest Läänemaades.
Empaatial on 3 tasandit:
Kognitiivne - mõistame, kuidas teine inimene mõtleb, näeme tema vaatenurgast.
Emotsionaalne- tunneme nagu teine inimene tunneb, nii nagu kogeks ise. Seetõttu pöörame pilgu kannatajalt ära, kui valu on liiga suur, ja hoiame eemale. See seletab, miks inimesed tänaval abivajajaist näiliselt ükskõikselt mööduvad.
Empaatiline hoolimine – kaastunne, mis algab sellest, et me ei pööra pilku ära kannatajalt, aktsepteerime ja tunneme armastust kannataja vastu. Seostub vanemliku armastusega, mis aitab olla lahke ja aidata abivajajaid.
OSHO AKTIIVSED MEDITATSIOONID
Golemani ja Davidsoni raamatust ei leia viiteid Osho aktiivsete meditatsioonide uurimise kohta. Põhjus võib olla selles, et need mehed pühendusid klassikaliste tuhandeid aastaid vanade meditatsioonitehnikate mõjude uurimisele. Osho tehnikad on suhteliselt uued ja loodud kaasaegsetele lääne tsivilisatsiooni taustaga inimestele, kellel on raske vaikselt istudes jõuda mõttevaikuseni. Osho aktiivsed meditatsioonid aitavad läänlastel vaikust saavutada ja valmistada oma keha ja meelt rahulikuks meditatsiooniks. Osho meditatsioonide praktika ja iidsed filosoofilised teadmised aitavad saada teadlikumaks oma egost, end mõista, näha ego töötamist ja temaga sõbraks saada. Samuti areneb praktiseerijas edasi vaatleja.
Nagu kenasti on öelnud üks budistlik munk: „Mu ego on suur nagu mägi, kuid enamasti on ta tihedasti pilvedega varjatud“. Ego on terve isiksuse alus. Meil pole mõtet oma egoga võidelda, ainult olla teadlik vaatleja ning lasta egol õitseda ja loomulikul viisil ära õitseda. Meditatsioon e. mindfulness on hea praktika armastava teadveloleku suurendamiseks endas.
Allikad:
• Byron Katie, Loving What Is: Four Questions That Can Change Your Life. 2002
• Eesti Meditatsioonikooli loengute materjalid, 2023
• Daniel Goleman, Richard J. Davidson, Mediteerimise teadus. 2018
• Nisargadatta Maharaj, Sinu ärkvelolek on uni. Buddhakirjastus
• Osho, Hingepalsam. 2010
• Osho, Meditatsioon hõivatud inimesele. 2015
• Paramahansa Yogananda, Autobiograafia. 2012