Tervenemise teekond
Autor: Virve Liis Rosenberg, 2019
Inimese Mina koosneb paljudest osadest ehk alaisiksustest. See on loomulik ja normaalne nähtus. Kuid mõni neist isiksuse osadest võib vahel olla niivõrd haavatud, et see häirib isiksuse kui terviku funktsioneerimist. Teraapia aitab saada parema kontakti oma haavatud osadega, neid tervendada ja integreerida. Tervenemine on teekond mitmes etapis, alates oma mustrite nägemisest ja teadlikuks saamisest, nendega leppimisest ja aktsepteerimisest kuni nende muutma õppimise ja uute mustrite loomiseni.
Emotsionaalne tervenemine on teekond, milles võib ette tulla valusaid taipamisi kuivõrd paigast ära on olnud inimese suhe iseendaga ja kuidas see on mõjutanud teda ja tema suhteid oma perega. Järgnev tekst on väga isiklik kiri iseendale, mis on kirjutatud just sellise kibeda taipamise hetkel pärast holistilise regressiooniteraapia seanssi. Hea näide sellest kuidas tervenemine ja tervikuks saamine toimub. Kirjutaja läbib valu ja kahetsuse kihid, jõuab mõistmise ja isegi jõu ammutamiseni oma enda sisemaailmast ning teeb täiesti uuel tasemel otsuseid, mis aitavad tal tulevikus enda ja lähedastega häid suhteid hoida.
Emotsionaalne tervenemine on teekond, milles võib ette tulla valusaid taipamisi kuivõrd paigast ära on olnud inimese suhe iseendaga ja kuidas see on mõjutanud teda ja tema suhteid oma perega. Järgnev tekst on väga isiklik kiri iseendale, mis on kirjutatud just sellise kibeda taipamise hetkel pärast holistilise regressiooniteraapia seanssi. Hea näide sellest kuidas tervenemine ja tervikuks saamine toimub. Kirjutaja läbib valu ja kahetsuse kihid, jõuab mõistmise ja isegi jõu ammutamiseni oma enda sisemaailmast ning teeb täiesti uuel tasemel otsuseid, mis aitavad tal tulevikus enda ja lähedastega häid suhteid hoida.
Kiri minu sisemisele naiselikkusele
Tere armas Eliisabet, minu Sisemine Naine!
Ma kirjutan Sulle, et vabandada selle ülekohtu ja hoolimatuse pärast, mis ma Sulle olen teinud. Ma tunnen end väga rõõmsana ja tänulikuna, et ma sain teada, et Sa oled elus. Samas tunnen ma end väga kurvana, et ma olen Sulle põhjustanud kannatusi ja et Sa oled mu peale nii vihane. Palun anna mulle andeks, et nii on läinud.
Ma usun, et nüüdseks Sa tead, et see oli minu teadmatus, kogenematus ja soov teha teistele head, mis lõpuks viis meid selle olukorrani praegu. Ma tahtsin kõigile head ja tõin ühise heaolu nimel Sind ohvriks lootusega, et see ohver pole liiga suur ja teeb meid lõpuks õnnelikuks. Ma vabandan, et ma olin nii tuim, rumal ja hoolimatu, et ei märganud Su algul väikesi märguandeid ega ka päris tugevat protesti hiljem. Ma nagu märkasin isegi, aga otsustasin pea liiva peita, sest minus polnud tarkust ega julgust midagi ette võtta.
Kahjuks ei osanud ma aimata, kuhu selline ignorantsus meid välja viib. Mul on tõesti sügavalt kahju. Mul on kahju meist mõlemast ja perekonnast, mis lagunes ja kaotatud ajast, mida pole võimalik tagasi saada, ja kaotatud võimalusest õppida ja kogeda selle tulemusel uut ja paremat elu oma kallitega koos. Mul on nii-nii kahju, et ma ei oska seda isegi väljendada.
Ma olen vihane ja kurb korraga. Ma olen vihane, et minus polnud jõudu, julgust ja trotsi hakata vastu mulle osaks saanud kasvatusele. Ma olen kurb, et minus polnud julgust katsetada, proovida, teha midagi teisiti. Ma olen endas pettunud, et ma nagu silmaklappidega käisin kord omaks võetud rada. Ma olen pettunud, et minus polnud küllalt trotsi hakata vastu kannatustele ja nõuda endale rohkem.
Aga jah, ma mäletan küll, ma olin nagu uimas. Nagu künnihärg ajasin visalt oma vagu, eesmärgiga jõuda põllu teise otsa ilma katkestamata ja kõrvale kaldumata. Nii oli, sest ma olin nii otsustanud. Ma mäletan ka, et ma siiski otsisin võimalusi seda olukorda muuta. See uim, milles olin, takistas mul nägemast võimalusi.
Või olin ma siis tõesti nii rumal? Mul võttis aastaid, et mõista, et vajan mehe hoolitsust selleks, et tunda, et ta mind armastab. Kas pole irooniline? Kui endast võõrandunud ma olin, et ei taibanud nii lihtsat asja! Kui maha surutud, mahajäetud, üksildane ja õnnetu inimene ma olin sisemiselt, valmis leppima haleda näljapajukiga hingelises mõttes. Ei osanud isegi unistada, et parem ja õnnelikum elu on võimalik…
Vot nii olid lood, mu kullakallis Sisemine Naiselikkus, ja ma tean, et Sa tegelikult tead seda. Ma olen mitmete asjade üle ka päris rõõmus. Ma olen rõõmus, et Sa oled ikkagi elus ja alles, mitte surnud ja mind maha jätnud. Ma olen rõõmus, et Sa oled vihane – mina ise tunnen ainult kurbust. Ma olen rõõmus, et Sinus on jõudu, julgust ja trotsi olla vihane. Mulle meeldis tunda Su viha, tugevat sisemist jõudu, sellist viha, mis on võimas, aga ei vaja väljaelamist, vabanemist, sest see on energia, mida mul/Sul on endal vaja. Ja mis mõtet olekski elada välja viha iseenda vastu! Ei, see on väärtus, sisemine jõud, mida olen kaua otsinud. See on väärtuslik, mu enda oma, vajalik kütus, mida nii kaua olen oodanud.
Armas, ma olen Sind tõesti kaua oodanud ja otsinud ja ma olen äraütlemata rõõmus, et ma täna Su lõpuks leidsin. Sa võid olla vihane ja trotslik edasi, nii minu, kui kogu maailma peale. Ma lausa palun Sind, ole vihane edasi ja õpeta seda mulle ka. Palun ära varja oma viha, palun õpeta mind, kuidas vihastada ja kuidas seda teha rahulikult, kindlalt, väärikalt ja võimsalt, ühenduses enda sisemise õiglusega. Kui ma selle olen selgeks saanud, siis ehk jõuame koos kunagi ka selleni, et meis on tarkust enam mitte vihastada inimeste rumaluse ja mõistmatuse peale. Aga ma tunnen, et kõigepealt pean ma läbima esimese etapi, jäädes ühendusse oma sisemise õiglusega ja mitte tehes teistele haiget või ülekohut. Siiani oskasin ma ainult teiste heaolu silmas pidada.
Seega, mu armas kallis, ma püüan edaspidi elada nii, et teised ja ka ma ise jään/jäävad terveks, ei solvu, ei vihasta. Et ma olen õiglane enda vastu ja ka teiste vastu. Et ma hoolin endast ja ma hoolin ka teistest inimestest. Ma olen nüüd juba nii tark ja nii palju arenenud, et ma oskan seda teha. Ma mõistan, et ei ole vaja kiirustada, ma võin võtta aega, et järgi mõelda ja kaaluda.
Ma väga loodan, mu taasleitud armas ja kallis Sisemine Naiselikkus, mu jõud ja vägi, et Sa lepid mu vabanduste ja õigustustega. Et Sa andestad ja ei keera mulle enam selga. Sa oled mulle väga vajalik, ma vajan Sind, et elada. Ma hindan üle kõige kingitust elada siin maa peal naisena. Täisverelise, elujõulise, loova ja mängulise naisena nagu ma kunagi olin. See oli imeline tunda enda sees naiselikkuse elusat ürgset saladust.
Ma luban, et ei tee kunagi enam neid vigu, ei reeda ennast, ei sunni end tegema asju, mis pole mu sisetunde ja vajadustega kooskõlas. Ma väga loodan, et olen end juba nii palju tundma õppinud, et oskan seda. Küllap peagi tuleb seda praktikas tõestada. Ma tahan olla kiire selliste olukordade märkamisel ja kiire reageerimisel. Tahan olla tundlik ja täpne enda väljendamisel. Tahan iseend, st Sind, seada tähtsaimaks, väärtuslikumaks kõigist väärtustest.
Ma luban, et lähen mõnda sobivasse naiste retriiti või laagrisse või gruppi, mis aitab seda tunnet hoida ja kasvatada ning saada tugevamaks ja terviklikumaks jäädes õrnaks hoolivaks ja naiselikuks naiseks.
Ma luban mitte kunagi unustada neid lubadusi.
Armastusega igavesti Sinu
Liis
Avaldatud:
- Alkeemia/ Varia, 2021
- Holistika Instituudi artiklite sarjas, 2019.
Ma kirjutan Sulle, et vabandada selle ülekohtu ja hoolimatuse pärast, mis ma Sulle olen teinud. Ma tunnen end väga rõõmsana ja tänulikuna, et ma sain teada, et Sa oled elus. Samas tunnen ma end väga kurvana, et ma olen Sulle põhjustanud kannatusi ja et Sa oled mu peale nii vihane. Palun anna mulle andeks, et nii on läinud.
Ma usun, et nüüdseks Sa tead, et see oli minu teadmatus, kogenematus ja soov teha teistele head, mis lõpuks viis meid selle olukorrani praegu. Ma tahtsin kõigile head ja tõin ühise heaolu nimel Sind ohvriks lootusega, et see ohver pole liiga suur ja teeb meid lõpuks õnnelikuks. Ma vabandan, et ma olin nii tuim, rumal ja hoolimatu, et ei märganud Su algul väikesi märguandeid ega ka päris tugevat protesti hiljem. Ma nagu märkasin isegi, aga otsustasin pea liiva peita, sest minus polnud tarkust ega julgust midagi ette võtta.
Kahjuks ei osanud ma aimata, kuhu selline ignorantsus meid välja viib. Mul on tõesti sügavalt kahju. Mul on kahju meist mõlemast ja perekonnast, mis lagunes ja kaotatud ajast, mida pole võimalik tagasi saada, ja kaotatud võimalusest õppida ja kogeda selle tulemusel uut ja paremat elu oma kallitega koos. Mul on nii-nii kahju, et ma ei oska seda isegi väljendada.
Ma olen vihane ja kurb korraga. Ma olen vihane, et minus polnud jõudu, julgust ja trotsi hakata vastu mulle osaks saanud kasvatusele. Ma olen kurb, et minus polnud julgust katsetada, proovida, teha midagi teisiti. Ma olen endas pettunud, et ma nagu silmaklappidega käisin kord omaks võetud rada. Ma olen pettunud, et minus polnud küllalt trotsi hakata vastu kannatustele ja nõuda endale rohkem.
Aga jah, ma mäletan küll, ma olin nagu uimas. Nagu künnihärg ajasin visalt oma vagu, eesmärgiga jõuda põllu teise otsa ilma katkestamata ja kõrvale kaldumata. Nii oli, sest ma olin nii otsustanud. Ma mäletan ka, et ma siiski otsisin võimalusi seda olukorda muuta. See uim, milles olin, takistas mul nägemast võimalusi.
Või olin ma siis tõesti nii rumal? Mul võttis aastaid, et mõista, et vajan mehe hoolitsust selleks, et tunda, et ta mind armastab. Kas pole irooniline? Kui endast võõrandunud ma olin, et ei taibanud nii lihtsat asja! Kui maha surutud, mahajäetud, üksildane ja õnnetu inimene ma olin sisemiselt, valmis leppima haleda näljapajukiga hingelises mõttes. Ei osanud isegi unistada, et parem ja õnnelikum elu on võimalik…
Vot nii olid lood, mu kullakallis Sisemine Naiselikkus, ja ma tean, et Sa tegelikult tead seda. Ma olen mitmete asjade üle ka päris rõõmus. Ma olen rõõmus, et Sa oled ikkagi elus ja alles, mitte surnud ja mind maha jätnud. Ma olen rõõmus, et Sa oled vihane – mina ise tunnen ainult kurbust. Ma olen rõõmus, et Sinus on jõudu, julgust ja trotsi olla vihane. Mulle meeldis tunda Su viha, tugevat sisemist jõudu, sellist viha, mis on võimas, aga ei vaja väljaelamist, vabanemist, sest see on energia, mida mul/Sul on endal vaja. Ja mis mõtet olekski elada välja viha iseenda vastu! Ei, see on väärtus, sisemine jõud, mida olen kaua otsinud. See on väärtuslik, mu enda oma, vajalik kütus, mida nii kaua olen oodanud.
Armas, ma olen Sind tõesti kaua oodanud ja otsinud ja ma olen äraütlemata rõõmus, et ma täna Su lõpuks leidsin. Sa võid olla vihane ja trotslik edasi, nii minu, kui kogu maailma peale. Ma lausa palun Sind, ole vihane edasi ja õpeta seda mulle ka. Palun ära varja oma viha, palun õpeta mind, kuidas vihastada ja kuidas seda teha rahulikult, kindlalt, väärikalt ja võimsalt, ühenduses enda sisemise õiglusega. Kui ma selle olen selgeks saanud, siis ehk jõuame koos kunagi ka selleni, et meis on tarkust enam mitte vihastada inimeste rumaluse ja mõistmatuse peale. Aga ma tunnen, et kõigepealt pean ma läbima esimese etapi, jäädes ühendusse oma sisemise õiglusega ja mitte tehes teistele haiget või ülekohut. Siiani oskasin ma ainult teiste heaolu silmas pidada.
Seega, mu armas kallis, ma püüan edaspidi elada nii, et teised ja ka ma ise jään/jäävad terveks, ei solvu, ei vihasta. Et ma olen õiglane enda vastu ja ka teiste vastu. Et ma hoolin endast ja ma hoolin ka teistest inimestest. Ma olen nüüd juba nii tark ja nii palju arenenud, et ma oskan seda teha. Ma mõistan, et ei ole vaja kiirustada, ma võin võtta aega, et järgi mõelda ja kaaluda.
Ma väga loodan, mu taasleitud armas ja kallis Sisemine Naiselikkus, mu jõud ja vägi, et Sa lepid mu vabanduste ja õigustustega. Et Sa andestad ja ei keera mulle enam selga. Sa oled mulle väga vajalik, ma vajan Sind, et elada. Ma hindan üle kõige kingitust elada siin maa peal naisena. Täisverelise, elujõulise, loova ja mängulise naisena nagu ma kunagi olin. See oli imeline tunda enda sees naiselikkuse elusat ürgset saladust.
Ma luban, et ei tee kunagi enam neid vigu, ei reeda ennast, ei sunni end tegema asju, mis pole mu sisetunde ja vajadustega kooskõlas. Ma väga loodan, et olen end juba nii palju tundma õppinud, et oskan seda. Küllap peagi tuleb seda praktikas tõestada. Ma tahan olla kiire selliste olukordade märkamisel ja kiire reageerimisel. Tahan olla tundlik ja täpne enda väljendamisel. Tahan iseend, st Sind, seada tähtsaimaks, väärtuslikumaks kõigist väärtustest.
Ma luban, et lähen mõnda sobivasse naiste retriiti või laagrisse või gruppi, mis aitab seda tunnet hoida ja kasvatada ning saada tugevamaks ja terviklikumaks jäädes õrnaks hoolivaks ja naiselikuks naiseks.
Ma luban mitte kunagi unustada neid lubadusi.
Armastusega igavesti Sinu
Liis
Avaldatud:
- Alkeemia/ Varia, 2021
- Holistika Instituudi artiklite sarjas, 2019.
Kes on kõige tähtsam mu elus?
Autor: Virve Liis Rosenberg, 2018
Mõlge selle küsimuse üle hetkeks. Kas see on Teie mees või naine, lapsed, sõbranna või sõber, õde või vend, koer või kass? Ja kus olete Te ise?
Naistel on sageli lapsed kohal nr 1. Kui nad on väikesed, siis nad ongi väga tähtsad - vastsündinu elus hoidmine nõuab täit tähelepanu. Teiseks tuleb mees. Kui ta on vähe kodus ja mõtetega mujal, siis jääb ta naise eluringi äärele. Kolmandaks tuleb sõbranna või õde või ema või ämm. Ja siis tuleb tükk tühja maad ja siis kuskil tuleb naine ise.
Kuigi see on mingil ajal vajalik, siis nii ei tohiks see kuigi kauaks jääda, sest see pole eluterve. Kohe räägin miks.
Suhe endaga on kõige tähtsam. Mis ka elus ei juhtuks, Te ei kaota pinda jalge alt, kui hoiate ja armastate ennast eelkõige ja hoolitsete enda eest kõigest hoolimata. See võib tunduda egoistlik, kuid see on väga vajalik. Siis võivad inimesed leida teise partneri, lahkuda välismaale või siit ilmast või lihtsalt keerata selja, aga Teie elu ei varise kokku.
Teiseks tuleb elukaaslane, mees/naine - kohe pärast Teid endid ja hästi lähedal. Kolmandaks lapsed. Laste jaoks on turvaline, kui isa ja ema on lähedased, armastavad ja hoiavad üksteist. Siis on pere tasakaalus ja tugev ning kahe jalaga maas. Ja siis võib tulla kõik muu, olgu seal vahel siis tühja maad või üldse mitte.
Naistel on sageli lapsed kohal nr 1. Kui nad on väikesed, siis nad ongi väga tähtsad - vastsündinu elus hoidmine nõuab täit tähelepanu. Teiseks tuleb mees. Kui ta on vähe kodus ja mõtetega mujal, siis jääb ta naise eluringi äärele. Kolmandaks tuleb sõbranna või õde või ema või ämm. Ja siis tuleb tükk tühja maad ja siis kuskil tuleb naine ise.
Kuigi see on mingil ajal vajalik, siis nii ei tohiks see kuigi kauaks jääda, sest see pole eluterve. Kohe räägin miks.
Suhe endaga on kõige tähtsam. Mis ka elus ei juhtuks, Te ei kaota pinda jalge alt, kui hoiate ja armastate ennast eelkõige ja hoolitsete enda eest kõigest hoolimata. See võib tunduda egoistlik, kuid see on väga vajalik. Siis võivad inimesed leida teise partneri, lahkuda välismaale või siit ilmast või lihtsalt keerata selja, aga Teie elu ei varise kokku.
Teiseks tuleb elukaaslane, mees/naine - kohe pärast Teid endid ja hästi lähedal. Kolmandaks lapsed. Laste jaoks on turvaline, kui isa ja ema on lähedased, armastavad ja hoiavad üksteist. Siis on pere tasakaalus ja tugev ning kahe jalaga maas. Ja siis võib tulla kõik muu, olgu seal vahel siis tühja maad või üldse mitte.
Nähtamatud reeglid
Autor: Virve Liis Rosenberg, 2019
On tuntud tõsiasi, et me oleme pärit oma lapsepõlvest ja laps me sees ei kao ka siis, kui saame täiskasvanuks. Lapsepõlves me avastame maailma ja õpime eluks vajalikke oskusi. Oskuste omandamine on märgatav lapse käitumises, seda on põhjalikult uuritud ja selle põhjal tehtud järeldusi laste mõtlemise kohta. (Väga toredasti kirjutatakse sellest raamatus "Kuidas beebid mõtlevad", Alison Gopnik jt, 2003).
Keerulisem on teada saada, milliseid järeldusi elu kohta teeb inimene, kui ta on noor. Järeldused on aluseks reeglitele, mis hilisemas elus teevad meist need, kes me oleme. See on üks põhjustest, miks mõnest inimesest saab täiuslikkuse kehastus, teisest eluheidik ja kolmandast mõni vahepealne variant issanda loomaaja kirjul skaalal.
Elureegleid ehk baas-uskumusi elu kohta on kindlasti vaja, sest nad aitavad kohanduda ja erinevates situatsioonides edukalt toime tulla - lisaks vanemate, õpetajate jt autoriteetide loodud programmidele. Lapsena omaks võetud uskumused muutuvad filtriks, mille läbi inimene näeb ja mõistab elu enda ümber. Probleem on selles, et neid reegleid on raske muuta, sest need salvestuvad alateadvusesse. Seetõttu võib mõni neist hiljem elus lausa takistuseks saada.
Näiteks jälgib väike tüdruk, kuidas ema ja isa vaidlevad, kuidas ema nutma puhkeb ja isa toast lahkub. Tema südant täidab kaastunne ema vastu, kuid ta paneb tähele, et ema nutt ei avaldanud isale mõju. Miks siis isa muidu minema läks ja ema ei lohutanud? Kui sama kordub, hakkab lapsele tunduma, et nutma puhkemine pole hea taktika. Ta mõtleb, et ema võiks olla tarmukam, siis isa ei läheks ära ja vanemad saaks paremini läbi. Ta teeb oma mõtteis otsustuse, et kui ta ükskord suureks kasvab, siis ta on tugev ja ei nuta, et olla võrdne partner oma tulevastes suhetes.
Esmapilgul tundub igati mõistlik reegel, kuid siin on peidus ka tulevaste probleemide alged. Lapsena tehtud reegel kipub olema paindumatu ja muutumatu, kuigi olukorrad nõuavad paindlikkust. Näiteks reegel: "Mina olen ALATI tugev! Mina ei nuta MITTE KUNAGI!" seab liiga ranged piirid elumängus kaasa löömiseks, sest ei lase naisel väljendada oma tegelikke tundeid.
Mis juhtub, kui me surume oma tunded alla?
Tunne on reaalne füüsiline energia kehas ja selle allasurumine nõuab palju jõudu. Alla surutud energia ei muutu olematuks, see koguneb ja otsib väljapääsu. Kui väljapääsu tunnete väljendamise kaudu ei ole, siis leiab keha teise võimaluse - ta jääb haigeks. Haige olemine on meie ühiskonnas aktsepteeritud ja see on üks põhjus miks on nii palju haigeid inimesi.
Võib ka juhtuda, et ühel hetkel tunded murravad tammi tagant välja. Kuigi see võib olla hingeliselt raske, annab see võimaluse hakata märkama oma elu juhtivat mustrit ning luua uusi reegleid, mis on leebemad enda vastu ja lasevad olla paremas kontaktis oma tõeliste tunnete ja olemusega.
Kas meie elureeglid on piisavalt paindlikud?
Kas me rakendame neid õigel hetkel ja õiges kohas? Elureeglite otstarve on kindlasti positiivne ja edasiviiv - õppida oma vanemate vigadest ning luua endale parem ja edukam elu. See on progressi võti, sest iga põlvkond püüab elada järjest paremini ja harmoonilisemalt. Olles teadlik oma elureeglitest, saame me nende mõjusid märgata enne, kui nad takistuseks muutuvad. Siis saame olla parajalt paindlikud nende rakendamisel, et olla tugev või olla nõrk just nii nagu me tegelikult tunneme. See annab siirust ja avatust ning vabastab jõu loovaks eluks.
Avaldatud: Delfi Naistekas/ Vaimne tervis, Delfi 2019
Keerulisem on teada saada, milliseid järeldusi elu kohta teeb inimene, kui ta on noor. Järeldused on aluseks reeglitele, mis hilisemas elus teevad meist need, kes me oleme. See on üks põhjustest, miks mõnest inimesest saab täiuslikkuse kehastus, teisest eluheidik ja kolmandast mõni vahepealne variant issanda loomaaja kirjul skaalal.
Elureegleid ehk baas-uskumusi elu kohta on kindlasti vaja, sest nad aitavad kohanduda ja erinevates situatsioonides edukalt toime tulla - lisaks vanemate, õpetajate jt autoriteetide loodud programmidele. Lapsena omaks võetud uskumused muutuvad filtriks, mille läbi inimene näeb ja mõistab elu enda ümber. Probleem on selles, et neid reegleid on raske muuta, sest need salvestuvad alateadvusesse. Seetõttu võib mõni neist hiljem elus lausa takistuseks saada.
Näiteks jälgib väike tüdruk, kuidas ema ja isa vaidlevad, kuidas ema nutma puhkeb ja isa toast lahkub. Tema südant täidab kaastunne ema vastu, kuid ta paneb tähele, et ema nutt ei avaldanud isale mõju. Miks siis isa muidu minema läks ja ema ei lohutanud? Kui sama kordub, hakkab lapsele tunduma, et nutma puhkemine pole hea taktika. Ta mõtleb, et ema võiks olla tarmukam, siis isa ei läheks ära ja vanemad saaks paremini läbi. Ta teeb oma mõtteis otsustuse, et kui ta ükskord suureks kasvab, siis ta on tugev ja ei nuta, et olla võrdne partner oma tulevastes suhetes.
Esmapilgul tundub igati mõistlik reegel, kuid siin on peidus ka tulevaste probleemide alged. Lapsena tehtud reegel kipub olema paindumatu ja muutumatu, kuigi olukorrad nõuavad paindlikkust. Näiteks reegel: "Mina olen ALATI tugev! Mina ei nuta MITTE KUNAGI!" seab liiga ranged piirid elumängus kaasa löömiseks, sest ei lase naisel väljendada oma tegelikke tundeid.
Mis juhtub, kui me surume oma tunded alla?
Tunne on reaalne füüsiline energia kehas ja selle allasurumine nõuab palju jõudu. Alla surutud energia ei muutu olematuks, see koguneb ja otsib väljapääsu. Kui väljapääsu tunnete väljendamise kaudu ei ole, siis leiab keha teise võimaluse - ta jääb haigeks. Haige olemine on meie ühiskonnas aktsepteeritud ja see on üks põhjus miks on nii palju haigeid inimesi.
Võib ka juhtuda, et ühel hetkel tunded murravad tammi tagant välja. Kuigi see võib olla hingeliselt raske, annab see võimaluse hakata märkama oma elu juhtivat mustrit ning luua uusi reegleid, mis on leebemad enda vastu ja lasevad olla paremas kontaktis oma tõeliste tunnete ja olemusega.
Kas meie elureeglid on piisavalt paindlikud?
Kas me rakendame neid õigel hetkel ja õiges kohas? Elureeglite otstarve on kindlasti positiivne ja edasiviiv - õppida oma vanemate vigadest ning luua endale parem ja edukam elu. See on progressi võti, sest iga põlvkond püüab elada järjest paremini ja harmoonilisemalt. Olles teadlik oma elureeglitest, saame me nende mõjusid märgata enne, kui nad takistuseks muutuvad. Siis saame olla parajalt paindlikud nende rakendamisel, et olla tugev või olla nõrk just nii nagu me tegelikult tunneme. See annab siirust ja avatust ning vabastab jõu loovaks eluks.
Avaldatud: Delfi Naistekas/ Vaimne tervis, Delfi 2019
Miks on kasulik olla negatiivne?
Autor: Susan David, 2019
Tõlge: Virve Liis Rosenberg
Miks on vaja olla kontaktis oma halbade tunnetega? Kõlab vastuoluliselt, kuid oma negatiivsete tunnete aktsepteerimine võib meid muuta rõõmsamaks pikemas plaanis, räägib Lõuna-Aafrikast pärit psühholoog Susan David oma TED Women kõnes. Teen lühikese kokkuvõtte:
Küllap on sullegi öeldud: “Ära kurvasta!“ või “Küll homme on parem” heatahtlike pereliikmete või sõprade poolt. Sellepärast, et neile tundub, et sa oled kurb, vihane, ärritunud, stressis või misiganes seisundis välja arvatud õnnelik. Kuigi sel hetkel sa tahaksid saata nad pikalt, sa ei tee seda, sest tunded ju …
Järgmisel korral võid end vabaks lasta (palun ole siiski viisakas). Positiivne olemine on saanud uueks nn moraalse korralikkuse normiks, ütleb psühholoog Susan David, Harvard’i Ülikooli õppejõud, Institute of Coaching asutaja ja kaasdirektor, raamatu Emotional Agility autor.
Raskete tunnete allasurumine ei ole tervislik ega kasulik, ütleb David. Kui me nii teeme, siis kannatab meie võime suhelda maailmaga nii nagu see on, mitte nii nagu me tahame seda näha. See on seotud väiksema paindlikkuse ja heaolutundega ning suurema depressiooni ja ärevuse tasemega. See mõjutab ka meie suhteid ja võimet eesmärke saavutada.
Mida me siis selle asemel peaksime tegema?
Selle asemel, et suruda oma tundeid alla ja pingutada rõõmsat nägu tehes, on tähtis keeruline emotsioon ära tunda ja anda talle nimi, ütleb David. Väga sageli inimesed kasutavad lihtsaid must-valgeid nimetusi, kui nad oma tunnetest räägivad. ‘Mul on stress’ on kõige sagedasem ütlus. Ometigi on seal tohutu vahe, kui sa oled tõelises ülekoormus-stressis või stressis, sest miski valmistas sulle pettumuse või stressis, sest sa tead, et su töö pole sobiv või oled kehvas suhtes. Kui me nimetame oma tundeid täpsemalt, hakkame me mõistma oma tunnete põhjusi ja see aktiveerib meis suurema valmisoleku. Me suudame seada eesmärke ja teha elus muutusi.
Teiseks, kui sa oled oma emotsiooni ära tundnud, siis märka seda leebelt ja kaastundega, soovitab David. Sageli me arvame, et kaastunne tähendab nõrkust, laiskust või endale valetamist. Tegelikult laseb kaastunne luua sul enda sees turvalise ruumi, milles sa saad endale lubada rohkem riskeerida. Sa saad uurida ja avastada maailma. Sa oled tõhusam, sest sa tead, et kui ka vahel asjad ei suju, sa meeldid endale ikkagi ja sa oled ikka enda vastu hea. Seepärast on kaastunne seotud suurema efektiivsuse ja tõhususega.
Lõpuks, püüa märgata oma lugu nii nagu see on. Loo ruumi enda ja oma tunnete vahele olles vaatleja ja nimetades oma kogemuse kõiki tahke. Selle asemel, et öelda lihtsalt: „Ma olen kurb“ soovitab David öelda: „Ma märkan, et ma tunnen end kurvana. Ma märkan, et tunnen end reedetuna. Ma märkan soovi ruumist lahkuda.“ Tänu sellele saad sa oma teisi osi nagu väärtused ja kavatsused tuua rohkem esile.“ Niiviisi talitades on ohjad rohkem su enda käes, mitte su emotsioonide juhtida. Ei ole tähtis kas sul on negatiivseid mõtteid ja tundeid, vaid kas nad võtavad sind õnge – kas nad hakkavad juhtima su käitumist ja suhteid.
Susan David’i TEDWomen kõne
Küllap on sullegi öeldud: “Ära kurvasta!“ või “Küll homme on parem” heatahtlike pereliikmete või sõprade poolt. Sellepärast, et neile tundub, et sa oled kurb, vihane, ärritunud, stressis või misiganes seisundis välja arvatud õnnelik. Kuigi sel hetkel sa tahaksid saata nad pikalt, sa ei tee seda, sest tunded ju …
Järgmisel korral võid end vabaks lasta (palun ole siiski viisakas). Positiivne olemine on saanud uueks nn moraalse korralikkuse normiks, ütleb psühholoog Susan David, Harvard’i Ülikooli õppejõud, Institute of Coaching asutaja ja kaasdirektor, raamatu Emotional Agility autor.
Raskete tunnete allasurumine ei ole tervislik ega kasulik, ütleb David. Kui me nii teeme, siis kannatab meie võime suhelda maailmaga nii nagu see on, mitte nii nagu me tahame seda näha. See on seotud väiksema paindlikkuse ja heaolutundega ning suurema depressiooni ja ärevuse tasemega. See mõjutab ka meie suhteid ja võimet eesmärke saavutada.
Mida me siis selle asemel peaksime tegema?
Selle asemel, et suruda oma tundeid alla ja pingutada rõõmsat nägu tehes, on tähtis keeruline emotsioon ära tunda ja anda talle nimi, ütleb David. Väga sageli inimesed kasutavad lihtsaid must-valgeid nimetusi, kui nad oma tunnetest räägivad. ‘Mul on stress’ on kõige sagedasem ütlus. Ometigi on seal tohutu vahe, kui sa oled tõelises ülekoormus-stressis või stressis, sest miski valmistas sulle pettumuse või stressis, sest sa tead, et su töö pole sobiv või oled kehvas suhtes. Kui me nimetame oma tundeid täpsemalt, hakkame me mõistma oma tunnete põhjusi ja see aktiveerib meis suurema valmisoleku. Me suudame seada eesmärke ja teha elus muutusi.
Teiseks, kui sa oled oma emotsiooni ära tundnud, siis märka seda leebelt ja kaastundega, soovitab David. Sageli me arvame, et kaastunne tähendab nõrkust, laiskust või endale valetamist. Tegelikult laseb kaastunne luua sul enda sees turvalise ruumi, milles sa saad endale lubada rohkem riskeerida. Sa saad uurida ja avastada maailma. Sa oled tõhusam, sest sa tead, et kui ka vahel asjad ei suju, sa meeldid endale ikkagi ja sa oled ikka enda vastu hea. Seepärast on kaastunne seotud suurema efektiivsuse ja tõhususega.
Lõpuks, püüa märgata oma lugu nii nagu see on. Loo ruumi enda ja oma tunnete vahele olles vaatleja ja nimetades oma kogemuse kõiki tahke. Selle asemel, et öelda lihtsalt: „Ma olen kurb“ soovitab David öelda: „Ma märkan, et ma tunnen end kurvana. Ma märkan, et tunnen end reedetuna. Ma märkan soovi ruumist lahkuda.“ Tänu sellele saad sa oma teisi osi nagu väärtused ja kavatsused tuua rohkem esile.“ Niiviisi talitades on ohjad rohkem su enda käes, mitte su emotsioonide juhtida. Ei ole tähtis kas sul on negatiivseid mõtteid ja tundeid, vaid kas nad võtavad sind õnge – kas nad hakkavad juhtima su käitumist ja suhteid.
Susan David’i TEDWomen kõne
©2024 LiisRosenberg.ee
Kõik õigused kaitstud.
Autori loata teksti jagamine, paljundamine, taasesitamine keelatud.
Kõik õigused kaitstud.
Autori loata teksti jagamine, paljundamine, taasesitamine keelatud.