On tuntud tõsiasi, et me oleme pärit oma lapsepõlvest ja laps me sees ei kao ka siis, kui saame täiskasvanuks. Lapsepõlves me avastame maailma ja õpime eluks vajalikke oskusi. Oskuste omandamine on märgatav lapse käitumises, seda on põhjalikult uuritud ja selle põhjal tehtud järeldusi laste mõtlemise kohta. (Väga toredasti kirjutatakse sellest raamatus "Kuidas beebid mõtlevad", Alison Gopnik jt, 2003).
Keerulisem on teada saada, milliseid järeldusi elu kohta teeb inimene ise, kui ta on veel väga noor. Järeldused on aluseks reeglitele, mis hilisemas elus teevad meist need, kes me oleme. See on üks põhjustest, miks mõnest inimesest saab täiuslikkuse kehastus, teisest eluheidik ja kolmandast mõni vahepealne variant issanda loomaaja kirjul skaalal. Elureegleid ehk baasuskumusi elu kohta on kindlasti vaja, sest nad aitavad kohanduda ja erinevates elusituatsioonides edukalt toime tulla - lisaks vanemate, õpetajate jt autoriteetide loodud programmidele. Lapsena omaks võetud uskumused muutuvad filtriks, mille läbi inimene näeb ja mõistab elu enda ümber. Probleem on selles, et neid reegleid on raske muuta, sest need on alateadlikud. Seetõttu võib mõni neist hiljem elus takistuseks saada. Näiteks jälgib väike tüdruk, kuidas ema ja isa vaidlevad, kuidas ema nutma puhkeb ja isa toast lahkub. Tema südant täidab kaastunne ema vastu, kuid ta paneb tähele, et ema nutt ei avaldanud isale mõju. Miks siis isa muidu minema läks ja ema ei lohutanud? Kui sama kordub, hakkab lapsele tunduma, et nutma puhkemine pole hea taktika. Ta mõtleb, et ema võiks olla tarmukam, siis isa ei läheks ära ja vanemad saaks paremini läbi. Ta teeb oma mõtteis otsustuse, et kui ta ükskord suureks kasvab, siis on ta on tugev ja ei nuta, et olla võrdne partner oma tulevastes suhetes. Esmapilgul tundub igati mõistlik reegel, kuid siin on eos ka tulevaste probleemide alged, sest lapsena tehtud reegel kipub olema paindumatu ja muutumatu, kuigi olukorrad nõuavad paindlikkust. Elureeglil on ka nö kaaskiri, mis määrab, kus ja millal reeglit rakendada. Näiteks reegel: "Mina olen ALATI tugev. Mina ei nuta MITTE KUNAGI." seab liiga ranged piirid elumängus kaasa löömiseks, sest ei lase naisel väljendada oma tegelikke tundeid. Mis juhtub, kui me surume tunded alla? Tunded on reaalne füüsiline energia kehas ja nende allasurumine nõuab palju jõudu. Alla surutud energia ei muutu olematuks, see koguneb ja otsib väljapääsu. Kui väljapääsu tunnete väljendamise kaudu ei ole, siis leiab keha teise võimaluse - ta jääb haigeks. Haige olemine on meie ühiskonnas aktsepteeritud ja see on üks põhjus miks on nii palju haigeid inimesi. Võib ka juhtuda, et ühel hetkel tunded murravad tammi tagant välja. Kuigi see võib olla hingeliselt raske, annab see võimaluse hakata märkama oma elu juhtivat mustrit ning luua uusi reegleid, mis on leebemad enda vastu ja lasevad olla paremas kontaktis oma tõeliste tunnete ja olemusega. Kas meie elureeglid on piisavalt paindlikud? Kas me rakendame neid õigel hetkel ja õiges kohas? Elureeglite otstarve on kindlasti positiivne ja edasiviiv - õppida oma vanemate vigadest ning luua endale parem ja edukam elu. See on progressi võti, sest iga põlvkond püüab elada järjest paremini ja harmoonilisemalt. Olles teadlik oma elureeglitest, saame me nende mõjusid märgata enne, kui nad meile kahjulikuks muutuvad. Siis saame olla parajalt paindlikud nende rakendamisel, et olla tugev või olla nõrk just nii nagu me tegelikult tunneme. See annab siirust ja avatust ning vabastab jõu loovaks eluks.
0 Comments
Leave a Reply. |
ArchivesCategoriesKiri oma sisemisele naiselikkusele17. sept. 2019 | Armastus, Artiklid, Teraapia
Autor: Virve Liis Rosenberg Tere armas Eliisabet, minu sisemine naine! Ma kirjutan Sulle, et vabandada selle ülekohtu ja hoolimatuse pärast, mis ma Sulle olen teinud. Ma tunnen end väga rõõmsana ja tänulikuna, sest ma sain teada, et Sa oled elus. Samas tunnen ma end väga kurvana, et ma olen Sulle põhjustanud kannatusi ja et Sa oled mu peale nii vihane. Palun anna mulle andeks, et nii on läinud. Ma usun, et nüüdseks Sa tead, et see oli minu teadmatus, kogenematus ja soov teha teistele head, mis lõpuks viis meid selle olukorrani praegu. Ma tahtsin kõigile head ja tõin ühise heaolu nimel Sind ohvriks lootusega, et see ohver pole liiga suur ja teeb meid lõpuks õnnelikuks. Ma vabandan, et ma olin nii tuim, rumal ja hoolimatu, et ei märganud Su algul väikesi märguandeid ega ka päris tugevat protesti hiljem. Ma nagu märkasin isegi, aga otsustasin pea liiva peita, sest minus polnud tarkust ega julgust midagi ette võtta. Kahjuks ei osanud ma aimata, kuhu selline ignorantsus meid välja viib. Mul on tõesti sügavalt kahju. Mul on kahju meist mõlemast ja perekonnast, mis lagunes ja kaotatud ajast, mida pole võimalik tagasi saada ja kaotatud võimalusest õppida ja kogeda selle tulemusel uut ja paremat elu oma kallitega koos. Mul on nii-nii kahju, et ma ei oska seda isegi väljendada. Ma olen vihane ja kurb korraga. Ma olen vihane, et minus polnud jõudu, julgust ja trotsi hakata vastu mulle osaks saanud kasvatusele. Ma olen kurb, et minus polnud julgust katsetada, proovida, teha midagi teisiti. Ma olen endas pettunud, et ma nagu silmaklappidega käisin kord omaks võetud rada. Ma olen pettunud, et minus polnud küllalt trotsi hakata vastu kannatustele ja nõuda endale rohkem. Aga jah, ma mäletan küll, ma olin nagu uimas. Nagu künnihärg ajasin visalt oma vagu, eesmärgiga jõuda põllu teise otsa ilma katkestamata ja kõrvale kaldumata. Nii oli, sest ma olin nii otsustanud. Ma mäletan ka, et ma siiski otsisin võimalusi seda olukorda muuta. See uim, milles olin, takistas mul nägemast võimalusi. Või olin ma siis tõesti nii rumal? Mul võttis aastaid, et mõista, et vajan mehe hoolitsust selleks, et tunda, et ta mind armastab. Kas pole irooniline? Kui endast võõrandunud ma olin, et ei taibanud nii lihtsat asja! Kui maha surutud, mahajäetud, üksildane ja õnnetu inimene ma olin sisemiselt, valmis leppima haleda näljapajukiga hingelises mõttes. Ei osanud isegi unistada, et parem ja õnnelikum elu on võimalik… Vot nii olid lood, mu kullakallis sisemine naiselikkus, ja ma tean, et Sa tegelikult tead seda. Ma olen mitmete asjade üle ka päris rõõmus. Ma olen rõõmus, et Sa oled ikkagi elus ja alles, mitte surnud ja mind maha jätnud. Ma olen rõõmus, et Sa oled vihane – mina ise tunnen ainult kurbust. Ma olen rõõmus, et Sinus on jõudu, julgust ja trotsi olla vihane. Mulle meeldis tunda Su viha, tugevat sisemist jõudu, sellist viha, mis on võimas, aga ei vaja väljaelamist, vabanemist, sest see on energia, mida mul/Sul on endal vaja. Ja mis mõtet olekski elada välja viha iseenda vastu! Ei, see on väärtus, sisemine jõud, mida olen kaua otsinud. See on väärtuslik, mu enda oma, vajalik kütus, mida nii kaua olen oodanud. Armas, ma olen Sind tõesti kaua oodanud ja otsinud ja ma olen äraütlemata rõõmus, et ma täna Su lõpuks leidsin. Sa võid olla vihane ja trotslik edasi, nii minu, kui kogu maailma peale. Ma lausa palun Sind, ole vihane edasi ja õpeta seda mulle ka. Palun ära varja oma viha, palun õpeta mind, kuidas vihastada ja kuidas seda teha rahulikult, kindlalt, väärikalt ja võimsalt, ühenduses enda sisemise õiglusega. Kui ma selle olen selgeks saanud, siis ehk jõuame koos kunagi ka selleni, et meis on tarkust enam mitte vihastada inimeste rumaluse ja mõistmatuse peale. Aga ma tunnen, et kõigepealt pean ma läbima esimese etapi, jäädes ühendusse oma sisemise õiglusega ja mitte tehes teistele haiget või ülekohut. Siiani oskasin ma ainult teiste heaolu silmas pidada. Seega, mu armas kallis, ma püüan edaspidi elada nii, et teised ja ka ma ise jään/jäävad terveks, ei solvu, ei vihasta. Et ma olen õiglane enda vastu ja ka teiste vastu. Et ma hoolin endast ja ma hoolin ka teistest inimestest. Ma olen nüüd juba nii tark ja nii palju arenenud, et ma oskan seda teha. Ma mõistan, et ei ole vaja kiirustada, ma võin võtta aega, et järgi mõelda ja kaaluda. Ma väga loodan, mu taasleitud armas ja kallis sisemine naiselikkus, mu jõud ja vägi, et Sa lepid mu vabanduste ja õigustustega. Et Sa andestad ja ei keera mulle enam selga. Sa oled mulle väga vajalik, ma vajan Sind, et elada. Ma hindan üle kõige kingitust elada siin maa peal naisena. Täisverelise, elujõulise, loova ja mängulise naisena nagu ma kunagi olin. See oli imeline tunda enda sees naiselikkuse elusat ürgset saladust. Ma luban, et ei tee kunagi enam neid vigu, ei reeda ennast, ei sunni end tegema asju, mis pole mu sisetunde ja vajadustega kooskõlas. Ma väga loodan, et olen end juba nii palju tundma õppinud, et oskan seda. Küllap peagi tuleb seda praktikas tõestada. Täna juba tuli, tänan armsaid kursuseõdesid. Ma tahan olla kiire selliste olukordade märkamisel ja kiire reageerimisel. Tahan olla tundlik ja täpne enda väljendamisel. Tahan iseend, st Sind, seada tähtsaimaks, väärtuslikumaks kõigist väärtustest. Ma luban, et lähen mõnda sobivasse naiste retriiti või laagrisse või gruppi, mis aitab seda tunnet hoida ja kasvatada ning saada tugevamaks ja terviklikumaks jäädes õrnaks hoolivaks ja naiselikuks naiseks. Ma luban mitte kunagi unustada neid lubadusi. Armastusega igavesti Sinu Liis |